Meie äritegevuse
koidik

Vagnfabriksaktiebolaget I Södertelge asutati ettevõtte Surahammars Bruk toel aastal 1891, ajal, mil raudteed olid Rootsis tehnoloogiliselt populaarsed.

Nüüd, enam kui sada aastat hiljem ning asudes samal kohal, on Scania edukas veoautode, busside, mootorite ja seotud teenuste ülemaailmne tootja. Ettevõttel kulus 30 aastat aega, et leida oma fookus, mille juurde ta on sestsaadik jäänud.

Vagnfabriksaktiebolaget i Södertelge tähendas Södertälje Ltd vagunitehast. Selle omanikud lootsid raudteeveeremite turu õitsengule.

Hoolimata Rootsi ebamugavast kujust – 2000 km põhjast lõunasse – ja seal valitsevast vaesusest ehitas riik aastatel 1850–1900 põhjaliku laiarööpmeliste raudteede võrgu, mis kattis kogu riiki, kuni vähese rahvaarvuga piirkondadeni kaugel põhjas. Selle selgrooga oli ühendatud palju väikesi eraliine, kus kasutati sageli kitsamaid rööpmeid.

Rootsi oli vaene põllumajandusriik, mis jäi tööstuse vallas riikidest nagu Inglismaa oluliselt maha. 1840. aastate alguses anti välja seadus, mis kehtestas kõigile tüdrukutele ja poistele kohustusliku alghariduse. Sel ajal hakati Lõuna-Rootsis massiliselt raudteid ehitama.

1860. aastatel tabas riiki mitmekordne kehv viljasaak ja sellest tulenev näljahäda. Demokraatia valdkonna arengud toimusid aeglaselt, jättes massid jõuetuks ja mõjuvõimust ilma. Selline olukord viis massilise emigreerumiseni. Aastatel 1850–1920 otsis enam kui 40 protsenti rahvastikust õnne teistes riikides, peamiselt Ameerikas.

Tegutseti väga edukalt ja juhtkonda ahvatles Saksamaa eeskujul võimalus mitmekesistada tegevust, liikudes edasi tärkavale autode turule. Palgati noor insener Gustaf Erikson „autode ja vastavate mootorite” väljatöötamiseks.

Esimene Rootsi auto tegi seega avasõidu aastal 1898. See töötas korrapäratult ja seda oli peaaegu võimatu juhtida. Autode ehitamine oli oodatust keerulisem. 1901. aastal suudeti kõigi pingutuste tulemusena projekteerida töökindel ja tõhus mootor, mis võeti kasutusele raudteeveeremis, ettevõtte esimeses motoriseeritud sõidukis. Selle mootori jõul töötas esimene VABISE veok ja selle esimese seeria sõiduauto. Stockholmi esimesel autonäitusel puututi kokku konkurendiga nimega Scania – sõidukite ja jalgrataste tootjaga Lõuna-Rootsist, kes näitas oma esimest veokit. Näitus veenis mõlemat ettevõtet autotööstuse teed jätkama.

Kuid VABISE veokite müük algas aeglaselt. Mootor oli hea, kuid šassii ehitust muudeti mitmel viisil, et nõudlike klientide vajadusi rahuldada. Praktikas algas veokite seeriatootmine alles 1906. aastal ja kogus hoogu aastal 1909. 1900. aastate alguses kasutasid tootjad oma toodete reklaamimiseks autorallisid. 1909. aastal toimus Stockholmi äärelinnas esimene veokite võidusõit, kus autasustati kõiki konkurente, arvestades kehvi teeolusid, mida nad suutsid trotsida.

Raudteebuum hääbus 1900. aastate alguses, kui veeremite varud olid küllastunud.

1907. aastal keskendus VABISE juhtkond seega hoopis autotööstusele, avades Södertäljes uue tehase üksnes „standardsõidukite” ja mootorite tootmiseks. Mootoreid müüdi ka tööstuse ja laevanduse jaoks.

VABISE insenerid olid innovaatilised ja 1907. aastal väljus tehasest esimene kallur ning samuti valmistati bussi eelkäijad vahetatavate reisijaplatvormidega veokite kujul.

Kuid kuna kunagi õitsvast raudteeärist rohkem raha ei tulnud, oli oma mudelitesse ja uude sõidukitehasesse tehtud investeeringute tagajärjeks katastroof. Kuid Scania oli otsustanud tugineda oma mudelites välismaistele sõidukitele ja ostetud komponentide kokkupanekule – see meetod nõudis väiksemaid alginvesteeringuid.

Aastast 1902 müüs Scania klientidele edukalt autosid. Võimsust suurendati ja 1908. aastal algas aktiivne veokitootmine.

Esimene buss ehitati 1911. aastal ja 1912, aastal saavutati läbimurre tuletõrjeautode vallas – nišš, mis osutus Scania-Vabise jaoks 1910. aastatel oluliseks.

1914. aastal toodi turule uus konkurentsivõimeline mootorite sari, mida valmistati 1920. aastate keskpaigani. Uue mootori oli projekteerinud ettenägelik noor insener August Nilsson. 1915. aastal nimetati ta peainseneriks ja ta juhtis ettevõtte Scania-Vabis projekteerimistöid üle 30 aasta. Peakontor asus Södertäljes. Ettevõte hakkas nüüd oma turgu laiendama, seades esmalt sisse esindused Rootsis ja naaberturgudel Skandinaavias. Tehti ka kummalisi tehinguid kaugete turgudega nagu Siiam (Tai) ja Austraalia.

Oodatud tõus pärast Esimest maailmasõda jäi tulemata ja järgnenud langus ähvardas ettevõtet Scania-Vabis hävinguga. Suured investeeringud tootmisse ja toormaterjali (nt terase) hankimisse väljastpoolt osutusid saatuslikult kulukaks.

Ettevõtte ärikontseptsioon oli võistelda väliskonkurentidega suuremahulise tootmise kaudu. Kuid kohe, kui impordipiirangud kaotati, ujutati Rootsi turg üle odavate, masstootmisest pärinevate välismaiste sõidukitega. Scania-Vabisel polnud sellise tugeva konkurentsi tingimustes mingit võimalust.

Scania-Vabis alustas 1920. aastaid tugevas kriisis. 1921. aastal läks ettevõte likvideerimisele. Ettevõte nimi päästeti ja Scania-Vabis suutis peagi tegevust uuesti alustada. Uueks tegevjuhiks määrati Gunnar Lindmark, kes sillutas tee pikaks stabiilseks perioodiks koos peainseneri August Nilssoniga.

Kogu tootmine viidi üle Södertäljesse ja ettevõte keskendus raskeveokitele ning bussidele, võistlemata imporditud sõidukite hordidega. August Nilsson ja tema meeskond töötas välja ka uue OHV-mootorite sarja.

Lisaks tegi August Nilssoni juhtimisel tegutsev loov tehniline meeskond mitmeid uuendusi, tuginedes neile klientide nõudmistele, mis lisaks tipptasemel jõuülekannetele hõlmasid ka hüdraulilist kallurisüsteemi ja liivajahvatusseadmeid veokitele ning lintajamit postibussidele.

1920. aastatel hakkasid kogu Rootsis tegutsema regulaarsed teenindusbussid ja sellest sai ettevõttele Scania-Vabis uus laienev nišš. Tihe koostöö klientidega sundis ettevõtte insenere leidma uusi innovaatilisi lahendusi, sillutades samas teed püsimajäämisele ja klientidele keskendumise strateegiale, mis on tänaseni alles.